Aeromaali arenemine
Kujutlus sellest, kuidas maa linnulennult paista võib, kütkestas inimesi juba sajandeid varem, kui loodi esimesed lennuvahendid või fotoaparaadid. Meediumiks olid andekad maalikunstnikud, kes üsnagi tõetruult maalisid seda, mida tollal nägid vaid linnud.
Üheks selliseks maalikunstnikuks oli 16. sajandil Veneetsias elanud Jacopo di’Barbari, kelle teadaolevalt esimene “aeromaal” kandis nime “Vista de Venecia”. Teos oli ja on erakordne – pisiasjadeni läbimõeldud, detailiderikas ning tülikat perspektiivi arvestades ka väga täpne.
Itaalias elas samal perioodil teinegi maalikunstnik, Justus Utens (16. saj), kelle tööde hulgas leidub palju linnulennuvaateid mõisatest, mõisaparkidest ja -aedadest. Ka tema pidi maalitavat ülaltvaates ette kujutama.
Jacopo de’ Barbari – Plan of Venice
Pimekamberi kasutamine kuumaõhupallis
Esimese teadaoleva aerofoto tegi 1858. aastal prantsuse fotograaf ja õhupallilendaja Gaspar Felix Tournachon, rohkem tuntud kui „Nadar“. 1855. aastal patendeeris ta idee aerofotograafia kasutamisest kaartide tegemiseks ja geodeesiaks. Ometi katsetas ta 3 aastat, enne kui ta edukalt tegi maailma esimese aerofoto. Pilt oli tehtud 80 m kõrguselt maakinnitusega õhupallilt ja fotol oli vaade Prantsuse linnast Petit-Becetre. Tegemist oli tõelise vägiteoga, sest fotograafia areng oli alles lapsekingades ja pildi tegemiseks oli vaja terve pimekamber õhupalli kaasa võtta. Kahjuks ei ole Nadari esimesi fotosid säilinud ja vanimad tänaseni säilinud aerofotod pärinevad James Wallace Blackilt, kui ta 1860. aastal kuumaõhupallilt Bostonit pildistas. Fotograafia kiire arenguga ei olnud vaja enam kanda nii palju varustust ja esimene kuumaõhupalli missiooni korraldas Triboulet Pariisi kohal 1879. aastal.
James Wallace Black – ‘Boston, as the Eagle and the Wild Goose See It’ (tõlge: “Boston läbi kotka ja metshane silmade”)
Lohede, tuvide ja rakettide kasutamine
Uuendused fotograafias tegid kaamera taevasse viimise lihtsamaks. Peale kuumaõhupalle hakati kasutama ka lohesid, tuve ja rakette õhust piltide tegemiseks.
Esimene edukas fotograaf, kes kasutas piltide tegemiseks lohet oli 1882. aastal Inglise meteoroloog E. D. Archibald. Selleks kasutas ta mitut kokkuühendatud lohet, kaamera oli kinnitatud kõige alumisele lohele. 1889.-ndal aastal tegi Arthur Batut esimese aerofoto Labruguiere-ist, Prantsusmaal, kasutades selleks ainult ühte tuulelohet. Tema lihtne idee kinnitada kaamera tuulelohele sütitas sensatsiooni, mis kestab tänapäevani. 1889.-ndal aastal tegi ta umbes 130 meetri kõrguselt kaldus asetusega pildi oma majast. Tema võttetehnika pakkus suurepäraseid õhuvaateid, mida inimesed ei suutnud uskuda. Kaamera oli kinnitatud tuulelohest umbes 10 cm kaugusele, altimeeter mõõtis kõrgust, et pärast oleks võimalik pilt mõõtkavva viia. Kaamera ajastamist kontrolliti aeglaselt põleva süütenööriga, mis süüdati enne, kui lohe üles lennutati.
Arthur Batut tuulelohe, mida ta kasutas aerofotode tegemiseks.
Ajavahemikus 1910 kuni 1939 sai Rene Desclee-st silmapaistev fotograaf, kes kasutas piltide tegemiseks lohet. Tema põhiliseks objektiks oli Tournai linn ja linna katedraal, Prantsusmaal. Kolmekümne aasta jooksul andis ta välja üle 100 väljapaistva aerofoto, tehes temast ühe parima aerofotograafi enne Teist maailmasõda. Desclee töö tähistab ka lohega aerofotode tegemise lõppu.
1906. aasta San Francisco maavärina ja tulekahju laastamistööd võttis üles George R.Lawrence. Tema eriliselt disainitud lainurk kaameral oli kumer filmiplaat, mis võimaldas teha 160 kraadiseid panoraamvõtteid. Kaamera, mis kaalus 22kg, 600m kõrgusele vedamiseks läks vaja 17 lohet. Lawrence kasutas aerofotode tegmiseks ka redeleid ja kõrgeid torne.
Bavarian Pigeon Corps kasutas tuvisid õhuluureks ja sõnumite edastamiseks. 1903. aastal töötas Julius Neubranner välja väikese tuvi rinnale kinnituva kaamera. Kaamera oli seadistaud tegema pilte iga 30 sekundi tagant. Tuvide suurim probleem oli nende marsruudist kinnipidamatus. 1909. aastal esitleti Dresdeni rahvusvahelisel fotograaafia näitusel tuvide poolt pildistatud postkaarde, mis muutusid rahva seas väga populaarseks.
Tuvi kõhule kinnitatav kaamera
Esimese õnnestunud aerofoto raketilt tegi Rootsi leiutaja Alfred Nobel 1897. aastal. 1906. aastal arendas Albert Maul Saksamaal usaldusväärsema ja ohutuma meetodi, kasutades raketis õhusurve propellerit. Kaamera tegi pildi 800m kõrgusel, eraldus siis raketist ja tuli langevarjuga maale. 1912. aastal esitles ta Austia sõjaväele oma täiustatud raketti aga selleks ajaks leiti lennukites suuremat potensiaali.
Esimesed aerofotod lennukilt
Esimese aerofoto lennukilt tegi 1909. aastal Wilbur Wright. Lennuki pardal oli reisija, kes filmis sõjaväe piirkondi Centocellis, Rooma lähedal, Itaalias.
Esimese maailmasõja ajal asendas aerofotograafia kiiresti õhust vaatlejate visandid ja joonistused. Mõlema osapoolte sõjakaardid koostati aerofotode abil. Sõja lõpus uuendati vaenlase baasi kaarte juba kaks korda päevas. Hakati tootma spetsiaalselt lennukitele mõeldud kaameraid, sealjuures infrapuna kaameraid. Kaamera stabiilsus ja säriaeg olid suureks probleemiks, kuid sõja lõpus arendas Sherman M. Fairchild välja kaamera, kus katik oli objektiivi sees. See disain parandas märkimisväärselt piltide kvaliteeti ja seda disaini kasuti aerofotograafias järgmised 50 aastat.
Aerofoto Esimesest maailmasõjast, mis kaevikute kindlustusi.
1918. aastal tegid Prantuse õhuüksused igal ööl üle 10000 pildi, kasutades ära kuuvalgust. Meuse’i-Argonne’i pealetungi ajal tehti nelja päeva jooksul üle 56000 pildi.
Äritegevus aerofograafias
Pärast Esimese maailmasõja lõppu hakati aerofotograafiat kasutama ka mitte sõjalistel eesmärkidel. Sherman Fairchild tegi mitu seeriat servadest kattuvaid fotosid Manhattanist ja ühendas need kokku kaardiks. Manhattani kaardist sai suur äriedu ja seda kasutasid paljud New York’i agentuurid ja ettevõtted. Sellele järgnesid tehingud teiste linnadega, sest leiti, et õhust vaatlused on kiiremad ja odavamad, kui maa pealt kaardistamine. Suudeti tõestada, et aerofotograafiat saab edukalt kasutada ka äriettevõtluses.
Sherman Fairchildi kaamera
Fairchild disainis ja ehitas ka ülatiivalise ja kinnise kabiiniga lennuki, mis oli aerofotode tegemiseks väga stabiilne. Tema innovatsioon ja tugev tahtejõud muutsid aerofotod rohem levinumaks. Enne Fairchildi surma 1971. aastal, jõudsid tema kaamerad Apollo 15-, 16-, 17-le, ja kui astronaudid avastasid kuu pinda, pildistasid tema kaamerad seda.
Uute tehnoloogiate levik
Aja jooksul jäid romantilised, kuumaõhupallides reisivad, linna- ning maastikuvaateid pildistavad fotograafid unustuse hõlma ja igal pool võib näha surisevaid ja omapäi tegutsevaid droone, millele omanikud puldiga järgi jooksevad.
Allikad:
Northstar Gallery. A Brief History of Aerial Photography.
Papa International. About Aerial Photography.